Filmihunt

See mulle meeldib, et pöff on kokakoolast välja kolitud. Tallinnas on huvitavaid saale küll. Näiteks Nukuteatris me väga tihti muidu ei käiks (jajah, ma tean) ja siis Vene Teatris polnud ka enne käinud. Väga äge igatahes.

Filmisoovitusi aga väga tõsiselt võtta ei saa, näiteks hea oli, et herr Karjatse soovitusel võetud piletitega TIDELAND (TÕUSUVETEMAA) vaatama ei saanud Riinet objektiivsetel asjaoludel (palavik - aitähh Liisule hoidmise eest) kaasa võtta kuigi pilet oli olemas. See niiöelda lapse maailm oli liiga kriipi. Film selles mõttes töötas, et jah, lapsed ikka näevad asju teistmoodi ja kangelanna positiivsus oli ütlemata positiivne. Ilmselt aga tänu narkaritest vanemate teenetele (tegi isale segu süstlasse parajaks ja saatis ema "puhkama" ) läks see maailm kohati ebausutavalt irreaalseks. Ei, ma ei kaldu siin nende nö moraalijüngrite leeri, sest olustikule mõtte anname vaatajatena ainult oma rikutuse tasemelt (kulunud väide) aga selle filmi hirmud just täiskasvanulikust mõtlemisest pärinevad. Ma olen ka kaheksane olnud, küll õnneks teistsuguste vanematega, ja julgen väita, et hoolimata sellest oli filmi joonistatava maailma vint ikka kõvasti üle keeratud. No film ikkagi. Ei nõustu ka et tegu on "kiiksuga fantaasiafilmiga" nagu väitis üks pöffikommentaator - siin oli nii reaalsust kui fantaasiat, aga kas see just lapse fantaasia oli on küsitav.

Aku Louhimiehe RIISUTTU MIES oli aga suurepärane vaatamine. Vaadake kaa, rohkem ei seleta.