Kasvatusküsimused

Mõnes mõttes meil vedas et tibin sai auhinnalise koha. Ja et teisel alal ei saanud. Mitte sellepärast et ma ei usuks oma tütre võimetesse, ma tean väga hästi et ta on naturaalne ujuja, vaid sellepärast kuidas mõjub tunnustuseta jäämine elu esimesel võistlusel. Igaks juhuks arutasime juba terve nädal enne, et mis siis saab kui ta ei võida. Sest osalejaid on palju ja teiste taset peale enda klubi omade ei tea. Et kas tähtis on osavõtt või võit? Riinet tundes tean ma ka seda kuidas ta vajab tunnustust ja kuidas see innustab ja kui hästi ei lähe millist kisa siis võib kuulda. Et ta ei tahagi kunagi võita. Ja ujuda. Üritasime seda kukkumist võimete piires ennetada ja tundub et õnnestus. Sest peale krooli auhindade jagamist (see oli esimene) istus Riine toolile ja mõtiskles kuuldavalt, et "pole hullu, nii palju võistlejaid on. pealegi oli eesmärk 10 hulka tulla". Siis ma rohkem ei muretsenud. Viienda koha üle oli muidugi super hea meel, aga üritasime siiski tähtsustada osalemisega hakkamasaamist.

Ei, ma ei dramatiseeri sellist pisiasja nagu kaotus. Mängisin ise koolis korvpalli ja ega me liiga tihti ei võitnud. Ja ega ma liiga suurte teenetega oma tiimis ka polnud. Natuke ilmselt on ka vahet kas tegemist individuaal- või meeskonna alaga aga ma leian, et kõige paremini saavad hakkama paindlikud inimesed. Seepärast ei pea ma õigeks, et lapsele sisendatakse, et ära muretse, kindlasti sa saad auhinna - ja kui siis ei saa, miks sa valetasid? on lapse küsimus. Enesekindluse sisendamine on muidugi hoopis teine asi ja seepärast on sõnastamine suht tähtis.

Selle võistluse kõige ägedam mõju on aga sotsialiseerumine - kuidas need pudinad seal oma klubiga koos istuvad, üksteist aitavad ja hoolimata sellest et vanemad on vaatamas, ISE hakkama saavad. Ja sõber kunagisest lasteaiast "tubli!" ütleb.


tee meist ka pilti!