Tehted murdudega

Laupäeval tegi 2/5 lastest koos 2/6 lisandunud pereliikmetega mu vanemate juures jalka-grilli. (see on kõrgem matemaatika siin praegu). Pühapäeval sõidutasin Riine Nõmme seiklusrajale sünnipäevale ja ise kimaga lennuväljale. Olgugi et AN-2 oli hüppelennukiks, ei ole siin valida midagi - tuleb tulistada. Eriti minu aeglase õppimisviisi juures. Oh kui kaua ma jändasin kunagi nende saltodega, lennuki nägemisega ja nüüd sitflyga. Loll aga järjekindel, või kuidas seda öeldakse ;) No vahet pole, peaasi et fun ära ei unune. Viimane hüpe muidugi polnud eriti fun, kui Rauli, kes exitis kingakanna ära tõmbas ja siis seda jalga tagasi pani vabalangemises, vaadates avastasin jalarihma põlveõndlast. Kõhuli ja vsjo, avanemise ajaks võtsin igaks juhuks kähku raiseritest kinni, et kui ongi üks rihm lõdvem kui teine, siis ei kuku ma seda veel pikemaks. Aga kõik oli ok, nüüd siis ülesanne tuukriproua õmbluslaua taga õigel ajal järjekorras olla ja freeflykõlbulik persepael jalarihmade külge lasta õmmelda.