Ükspäev lugesin läbi David Lodge "Ühest kohast teise". Intelligentne ja akadeemiline aga samas irooniline ja lõpuks läks ikka täitsa käest ära. Väike tsitaat:

Aga kui lennuk stardirajale libiseb, teeb ta selle vea, et heidab pilgu aknast välja ning märkab seal sujuvalt üles-alla hüplevaid tiibu. Nende paneelid ja needid on vaat et piinavalt silmatorkavad, tähiste värv tiibadel on luitunud ning mootori voolundeid kirjavad tahmajutid. Talle hakkab koitma, et tegelikult on ta usaldanud oma elu siiski vaid masina, inimkäte eksitus- ja lagunemisalti loomingu hoolde.'
______________________
' lk 7