Sügishooaeg on avatud

Sügis on selles mõttes tore, et kõik pole veel lootusetu. Ehk on veel nädalavahetusel piisavalt ilusat ilma. Eile alustasin ka sügisese sisehooajaga, toimus esimene pilates. Minu treeneri juures saab nüüd käia Art Depoos, mis on väga lahe koht. Eriti lahe on, kui kunstisaalis pannakse betoonpõrandale matid maha ja prouad võtavad end rivvi.

Trennist tulles otsustasin minna ja osta endale spordipüksid. Retuusid noh. Sest mu ainsad dressikad vajuvad poolde säärde pilatese harjutusi tehes. Üksikema aegadest on aga veel sundmõtlemine, et endale ei saa eriti midagi lubada (sest raha ei jätku) nii sees, et väike süümetunne kraapis kuklas. Otsustasin siis sellest vabaneda. Teel koju jõudsin tõdemuseni, et ilmselt on väga palju neid naisi (või ka mehi?), kes just rahalistel põhjustel on otsustanud halvast suhtest mitte loobuda. Ja see on karm. Muidugi on karm ka kuu lõpunädalatel ainult pudrust elamine ja ema käest pidev laenu küsimine. Sellepärast läkski, et tegin oma teisel hooajal täpselt kolm hüpet, sest 300 kroonise hüppepileti jaoks lihtsalt raha ei olnud. Aga selle eest oli päris oma kodu ja ausus. Ja õnneks ausus tõmbab aususega ;) Nüüd kaldusin küll teemast kõrvale ja rahast pole kombeks rääkida, aga aeg-ajalt on lihtsalt reality check. Teine reality check on poes, kus lihtsalt korralikke retuuse lihtsalt ei müüdagi! Lõpuks adidasest leidsin. Nüüd ma olen ka sportlane :) Lisaks hakkame teisipäeviti jälle veepalli mängima. Alustame neljandat hooaega vist siis jah. Ma olen ikka hea orgunnija :P

Teine asi mida eile märkasin, oli kui meile saabus tööjuurde delegatsioon Ukrainast. Kõrged spetsialistid, kes kõik olid vanemat vanust vanad. Meil on jälle väga palju noori. Ja mulle tundub, et meil siin Eestis on nagu kõigil paaniliselt kiire oma karjääriga, mis tekitab küsimuse, et mida me siis vanast peast (loe: vanemana) teeme? On see hirm, et vanemana polegi midagi teha?