Laupäeval lennuväljale jõudes oli seal Alice ja kaks hüppamishuvilist - Liisu ja Tom. Õnneks mõne aja pärast selgus, et üks on veel - Villem oli juba naaberklubi rahvaga lennukis. Õhk oli nii mega soe, ja seda ka kahe ja poole km kõrgusel, nii et välja hüpates võttis vastu pehme mõnus värske õhk. Harjutasin kuidas on lennata käed sissekorjatuna. Peale varju avamist igatahes hõiskasin rõõmust - elu on ilus.

Pakkimiseni ei jõudnudki sest olin ära unustanud, et pealelõunal pidime Torupilli tallu sõitma. Vot need paraplaanimeeste trikid kupliga on hirmsad. Küll aga pakkisime eile, et maalt linna kolida. Kalamajja. Vinüülplaadimängija mängib.


foto: Parasiil, aug 07

Vahepeal olen märganud vabalangemisest tekkivaid kõrvalmõjusid. Kuna on vaja olla kiire ja näha asju ette ning samal ajal püsida stabiilne, siis olen ma muutunud liikluses jube närviliseks. Tahan pidurdada liiga vara ja vaatan eessõitjast kaks autot eespool liikuvaid autosid, kõrval istudes jalad käivad ... Täitsa nõme. Õnneks need kaks tuhat kilomeetrit läbi euroopa andsid hädale leevendust, harjusin taas autosõiduga. Samas on endale selleks hooajaks seatud eesmärk saada sitfly rahuldavaks täidetud, järgmiseks eesmärgiks saab mitteniikeerulisenäo tegemine ja dünaamilisus ;)