Taktitunne?

Amsterdam, ammu

Kaja kirjutas viisakusest. Mul tuli ükspäev mõttesse taktitunne.

On olemas isiklikud asjad, millest räägitakse ja kirjutatakse ja isiklikud asjad millest ei tehta seda mitte. Ja vahet teha on väga lihtne - esimeste kohta võib küsida, aga teiste kohta ei või küsida, nendest rääkimist võib alustada minu meelest ainult asjassepuutuv isik ise.

Näiteks kuuluvad siia teise gruppi kindlasti üksikute inimeste käest küsimine "kas sul juba date on?" (küsimuse erinevaid variatsioone tutvustatakse põhjalikult raamatus "Bridget Jonesi päevik"). Alles käima hakanud isikute käest tulevikuperspektiivide küsimine. Kooselavate isikute käest küsimine "millal te pulmad teete?". Kooselavate isikute käest küsimine "millal te lapse saate?". Iseenesest ju süütud küsimused, milles probleem? Aga vot selles, et võibolla nendel inimestel on just selle konkreetse asjaga probleem? Polnud ammu, kui keegi blogis sellest, kuidas ta lõpuks pisarateni solvus, kuna jaanipäeval kõik järjest arvasid et ta on rase ja keeldusid uskumast vastupidist vastust. Aga ta oli lihtsalt sellises füüsilises vormis parasjagu. Ja veel hullem kui tegelikult see inimene oleks juba aastaid üritanud lapseootele jääda. Mida selliste küsimuste vastused küsijale üldse annavad? Mul näiteks on olemas asjasse huumoriga suhtuvad standardvastused, aga kas need on need mida küsija kuulda tahab? Ja kaugeltki pole need vastused kindlasti need kuidas asjad tegelikult on.

Võibolla ma olen üle-taktitundeline, eks see ole ka individuaalne. Ma arvan, et kui keegi tahab nendest asjadest sulle rääkida, siis teeb ta seda ise. Ilma küsimata. Ja mu õde ja tema austajate valik jätke heaga rahule. Ja üldse, taktitundelised inimesed ei pritsi teisi tänaval sellise vihmaga täis.

Ahjaa, unustasin. Langevarjurid teatavasti ei ole taktitundelised, niiet mina võin küsida kõike. Lärmav kamp ma ütlen. (samas, ega vastust keegi ka eriti adekvaatset ei oota.)