Asjadest. Kingitud asjadest.

Minu Bullerby :) foto: isa.

Kolimise käigus selgus, et meie Riinel on ikka suht vähe mänguasju. Ei tea kas sellepärast, et oleme järjekindlalt andnud taaskasutusse ära neid millega enam ei mängi, või siis pigem sellepärast, et olen enamasti kingisoovi küsijatele rääkinud raamatutest, igatahes olukord on täitsa ok. Samas hakkasin mõtlema sellele, et koolis kutsutakse tavaliselt terve klass sünnipäevale ja kuhu siis need kõik 28 kingitust paned? Pealegi üle nädala mitmesaja kroonist kinki teha, tuleb ka väga kopsakas kingieelarve. Sellepärast leppisime kokku, et kingitused tuleb üldiselt ise teha, või erandkorras võib raamatuid kinkida. Ja hea on kinke kambakesi koos teha. Ja Riinele see meeldib. Vähemalt see isetegemise osa ;) No kuhu sa lähed 9-aastasena näiteks viie komplekti kosmeetikaga, mis on suht tavaline kingitus selles eas tüdrukutel.

Teine seltskond kingisaajaid on meie para-pere väikesed liikmed. Kuna langevarjuritest sõpru on palju ja peod korralikud, siis on seda ka kingikuhjad. Liida siia veel sugulased ja enamvähem võibki ette kujutada millised mänguasjakuhjad näiteks Katal kodus on. Nüüd kui Jakob saab veel oma poisteasju - siis - oioioi. Eks seepärast Jane viimati arvaski, et pole asju vaja. Ma olen katsunud riietega kingivajadused katta - Trino on ilmselt saanud kõik nunnud asjad pluss kõik nunnud lennukiga asjad mis ma müügil näinud olen ;) Samas, ema on ikka see kes teab mis parasjagu selga mahub ja mida mugav kasutada on. Näiteks on titekaupade hulgas väga mittekasutuskõlbulikke asju ja väga vastikust materjalist asju ja kui siis sellised heast tahtest kingiks saad, no kuhu sa lähed eks.

Sellepärast oleks vaja mingit head kontseptsiooni, et kinkida soovijad saaksid oma rõõmu (andmise rõõm on ju ikka kõige suurem rõõm) ja kingisaaja ei peaks sobimatu kingi pärast halva mängu juures head nägu tegema, et lapsed saaksid oma rõõmu. Ning eeskuju - kui sõnades olen tarbimisvastane ja siis lasen lapsele kuhjade kaupa jõulu-sünnipäeva-ja muid kinke teha, siis on see ju halb eeskuju ja puhas silmakirjalikkus. Samas kuidas sa siis kinkijat solvamata talle asja selgeks teed? Jõuamegi tagasi kontseptsiooni juurde.

1. Alati võib kinkida isetehtud kraami.
2. Alati võib kinkida raamatuid.
3. Väikestel tittedel on täiesti ükskõik kas neil on üks kõrin või kümme. Parem jäta need kinkimata.
4. Maiustused on täiesti out. Te ei taha suhkru ja värvainete üledoosis super-hüperaktiivset last. Pidu on niigi elevust tekitav üritus.
5. Kui kinkija tahab kangesti kingisaajale perele rõõmu teha või neid kuidagi aidata, siis mu meelest on täitsa ok näiteks reisifondi panustamine või millegi sellise loomine. Sama raha mis muidu kuluks täiesti mõttetu kraami peale, oleks täitsa kobe näiteks koolivaheajal laagrisse minekuks või midagi. Samas ma ei poolda, et lapsed omavahel raha kingivad.

Avaldage nüüd arvamust lapsevanemad.