Blogielust

Seda palli te kaadris ei näe. Foto: Liis N.

Avastasin eile, et keegi kena inime on mu blogi Ajaveeb 2008 võistlusele lisanud. Aitäh talle :)

Noh Sepp küll kurdab et liiga perekeskne. No eks tal õigus ole, mis meelel see keelel. Ja perevärk on üks konkreetne värk. Maailmavalus üksikemast on saanud loomevalus paranormaalne pereema :) Ja hüppamisest räägin ma sel aastal ainult läbi maapealsete piltide ja päevitamiskuuride. Ning ma võin kinnitada, et ilmselgelt see perekesksus on süvenev vastavalt modellide lisandumisele.

Blogimisega on nii, et lihtsalt virisemine on tühitallamine. Kui hädaldad siis olgu lõpuks ikka midagi ette näidata ka. Aga kes see ikka mu loomevalust lugeda jaksaks? Ja kui siis tulemust ka ei ole, siis ongi ju jama majas. Eile näiteks istusin kui rongaema viiest kaheksani Sütistes ja üritasin tuule paugutamist intervjuudest vähemaks keerata. No tõesti see tuul lausa paukus. Riine kaheksast kauem ei kannatanud, helistas et pean koju minema. Lisaks olid tal jälle tintekad tühjad ja nii ma poe kaudu koju kobisin. Positiivne on see, et peas tekkis filmi algusest natuke parem ja konkreetsem visioon kui enne oli.