Inimesed
Kuidas saab olla nii, et osad inimesed teevad tööd, süvenevad ja vastutavad ja osad mitte? Ma olen taaskord shokeeritud, kuidas suudavad lääne inimesed olla täiesti ignorantsed, näiteks igasuguste kokkulepitud aegade või programmide suhtes ... lähemalt ei kirjuta, ja järeldus on selline, et teha mis on nende töö ja olla proaktiivsed (iseenesest nõme sõna) oskavad olla minu kogemuse järgi vaid eestlased ja bosnia inimesed.
Aga teisest teemast. Kui lapsel on hirm, et lastel hakatakse vahet tegema ja mina ütlen et vahet pole, sest minu jaoks pole, aga samas tean kust võib see vahetegemine tulla, siis mida ma pean tegema? Oh, mõnikord oleks lihtsam kuskil metsas või laiul omaette ilma teiste inimesteta elad. Kasvatada oma lapsi nii nagu minu (loe: meie) tõekspidamised seda lubavad ja mitte lasta endasse mingeid hädasid mida toovad kaasa teised inimesed. Näiteks kokkuleppimatus (uus sõna? tähendab kokkulepete mitte tegemist või olemasolevatest mitte kinni pidamist), viiruseid kandvad külalised, värvilised kommid ja asjad (loegi asjad, items). Näiteks haiglas ja vähemalt kaks nädalat pärast ei võta mina külalisi vastu. Mõelge mis tahate, aga see on meie pere aeg. Pereks kasvatakse mitte ei saada näpunipsust (lapsetegemist me ju ei kutsunud kedagi vaatama!). Samal ajal ei tähenda see et ma ei hindaks sotsiaalset kogemust, eks eluks valmistuma peab ikka igaüks ise ja ennast läbi võitlema. Samuti pole mul midagi siiruse ja positiivsuse vastu ning teiste inimestega arvestamise vastu. Minu asi on aga luua alustalad, millel seisab enesekindlus ja valikute tegemise oskus. Et minu lastest kasvaksid inimesed, kes on õnnelikud, oskavad ja naudivad tööd, elu ja kõike seda mida nad teevad, oleksid vabad valetamisest ja susserdamisest ja ebatervislikest harjumustest. Mulle tundub et tänapäeva inimeste kõige suurem häda ongi enesekindluse puudumine ja hirm et neid ei armastata - sellest ka mittesüvenemine, alkohol, narko ja kõige võimalikuga liialdamine. Nagu esimesest lõigust näha, peaks normaalseks inimeseks kasvamine Eestis olema veel võimalik. Ja see on tõesti minu (loe: meie pere) asi. Jätke siis palun emadele ruumi armastamiseks, sest kõik meie haigused ja hädad tulevad sellest et emades (ja nendes kes meid armastada võiksid) on liiga palju negatiivseid mõtteid. Lõpp läks nüüd natuke sektiks ära, aga ehk mõistate mu pointi :) Idealist ja sinisilm nagu ma olen.
Kommentaarid on kinni, sest ma ei viitsi vaielda. Kellel on raske aktsepteerida, sorry, te olete vales kohas. Teatavasti olen ma liiga hea inimene ja ei ütle kellelegi kunagi halvasti, seega oma blogi on kindlasti see koht kus ma võin öelda mida ma arvan. Nojah, Tiit ütleb, et tema ei tule selle pealegi et selliste asjade üle muretseda, novot, aga ma siis ei saa ju öeldud kui on vaja öelda.
Aga teisest teemast. Kui lapsel on hirm, et lastel hakatakse vahet tegema ja mina ütlen et vahet pole, sest minu jaoks pole, aga samas tean kust võib see vahetegemine tulla, siis mida ma pean tegema? Oh, mõnikord oleks lihtsam kuskil metsas või laiul omaette ilma teiste inimesteta elad. Kasvatada oma lapsi nii nagu minu (loe: meie) tõekspidamised seda lubavad ja mitte lasta endasse mingeid hädasid mida toovad kaasa teised inimesed. Näiteks kokkuleppimatus (uus sõna? tähendab kokkulepete mitte tegemist või olemasolevatest mitte kinni pidamist), viiruseid kandvad külalised, värvilised kommid ja asjad (loegi asjad, items). Näiteks haiglas ja vähemalt kaks nädalat pärast ei võta mina külalisi vastu. Mõelge mis tahate, aga see on meie pere aeg. Pereks kasvatakse mitte ei saada näpunipsust (lapsetegemist me ju ei kutsunud kedagi vaatama!). Samal ajal ei tähenda see et ma ei hindaks sotsiaalset kogemust, eks eluks valmistuma peab ikka igaüks ise ja ennast läbi võitlema. Samuti pole mul midagi siiruse ja positiivsuse vastu ning teiste inimestega arvestamise vastu. Minu asi on aga luua alustalad, millel seisab enesekindlus ja valikute tegemise oskus. Et minu lastest kasvaksid inimesed, kes on õnnelikud, oskavad ja naudivad tööd, elu ja kõike seda mida nad teevad, oleksid vabad valetamisest ja susserdamisest ja ebatervislikest harjumustest. Mulle tundub et tänapäeva inimeste kõige suurem häda ongi enesekindluse puudumine ja hirm et neid ei armastata - sellest ka mittesüvenemine, alkohol, narko ja kõige võimalikuga liialdamine. Nagu esimesest lõigust näha, peaks normaalseks inimeseks kasvamine Eestis olema veel võimalik. Ja see on tõesti minu (loe: meie pere) asi. Jätke siis palun emadele ruumi armastamiseks, sest kõik meie haigused ja hädad tulevad sellest et emades (ja nendes kes meid armastada võiksid) on liiga palju negatiivseid mõtteid. Lõpp läks nüüd natuke sektiks ära, aga ehk mõistate mu pointi :) Idealist ja sinisilm nagu ma olen.
Kommentaarid on kinni, sest ma ei viitsi vaielda. Kellel on raske aktsepteerida, sorry, te olete vales kohas. Teatavasti olen ma liiga hea inimene ja ei ütle kellelegi kunagi halvasti, seega oma blogi on kindlasti see koht kus ma võin öelda mida ma arvan. Nojah, Tiit ütleb, et tema ei tule selle pealegi et selliste asjade üle muretseda, novot, aga ma siis ei saa ju öeldud kui on vaja öelda.