Kas sa punkariks ei taha hakata ehk kuidas mul maailma parim ema on

Sel pühapäeval on emadepäev ja just sobiv hetk kirja panna mu eileõhtused mõtted oma emast.



Kui ma olin teismeline küsis mu ema ükskord kas ma punkariks ei taha hakata? Ega ma ei tea küll siiani mida ta täpselt selle all mõtles. Tol hetkel ei tahtnud ja kui millalgi hiljem ikkagi punki ja heavyt kuulasin ja valgete tossude ja mustade Dieselite käisin ei olnud see minu jaoks mingi protest või võitlus. See oli normaalne, sest mulle meeldis seda sorti muusika.

Mul on maailma parim ema. Kõige esiteks sellepärast, et ta aktsepteerib teisi inimesi. Ja lapsed on ka inimesed. Kui on kokkulepped siis peetakse nendest kinni ja kui kokkulepet on vaja muuta siis räägitakse see läbi. Mu ema ei topi kunagi oma nina minu asjadesse ja see põhjustab seda, et ma tahan ise ja esimesena talle oma asju rääkida. Kui mul on abi vaja, siis on täiesti kindel, et ma seda saan. Alati. See aga ei võrdu kindlasti sellega et ma saan kõike ja mida tahan. Need on kaks täiesti ise asja. Enamasti lubatakse oma lastele kõike sellepärast, et kompenseerida oma mitte-olemasolu, minu ema on aga minu ja mu õdede-vendade jaoks alati olemas. Toon näite võrdluses endaga: Riine jaurab näiteks köögist et tule-aita-tule-aita. Mina hõikan teisest toast midagi vastu. No et ta ikka kuidagi ise saaks. Lõpuks, kuna ta tõesti ei saa läheb kisa ikka nii suureks, et lähen kohale ja aitan. Kui minu ema seda juhtuks nägema, siis tema põhimõte on, et kuna ma tean ette et see kisa tuleb, siis tuleb seda ennetada. See ei ole lapse eest ära tegemine. Vaid tegelikult teada andmine, et ollakse olemas. Ja teiseks ei õpi laps asju kisaga saama, mis on minu käitumise paratamatu tulemus.

Aktsepteerimine saab töötada aga ainult kahepoolselt, ja see tähendab lapse jaoks piire. Ma tean et ma saan abi, aga ma tean ka et ma pean oma emaga arvestama. Ma annan oma plaanidest varakult teada. Ma tean, et maal elades on sahver söögiasjade hoidmiseks, mitte sinna ei panda jalgratast. Ma tean, et enda järgi ja siis kui on minu kord ma koristan. Hea ema ei ole see, kes kõik lapse eest ära teeb ja teda vati sees hoiab ja elu kergemaks üritab teha. Vaid see, kes aitab sind kui vaja, muidu aga laseb elul oma tööd teha.

Mu ema ei suru mulle asju peale, ei oma arvamust ega füüsilisi asju. Kui ma tahan, siis ma küsin ise. Otsuseid teen aga ikka ise ja arvestades teistega. Mu ema huvitab alati kuidas mul läheb ja kuidas me asju teeme. See ei ole pealiskaudne, kunagi ei kuula ta mind selleks, et siis enda asjadest kiiremini rääkima saaks hakata. Ega lapsed pole lollid, isegi kolmeaastane saab aru millal keegi näitleb ja millal on tegelik.

Üks huvitav ja minu jaoks täiesti müstiline on see kuidas mu ema on isiksus. Kust ta võtab selle enesekindluse. Ta on 33 aastat kasvatanud lapsi (alguses ja lõpus ühte aga keskel korraga viite) ja ei ole teinud mingit hiilgavat karjääri. Aga see ei häiri teda mitte üks raas. Samas ei pea ta minu meelest ka meid oma väärtuse mõõdupuuks või saavutuseks. Ta ei hinda enda headust oma lapselaste arvuga. Sest ta on ise isiksus.

Võibolla on selle aluseks minu tänane arusaam, et lapsed pole meie omad. Tegelikult on ema lapse jaoks vaid vahend kuidas ellu jääda. Ja kui asju nii võttagi, siis on loomulik, et lapsed saavad täita oma ülesannet ja olla sellised nagu nad just loodud on. Ilma et keegi üritaks neid paremaks teha või nende kaudu oma saavutamata eesmärke saavutada. Jah, me armastame oma lapsi. Inimesed peame aga ikka ise olema, sest see on meie ülesanne. Ja nii valus kui see ka pole, lapsed on kodu peegel, ehk kui meil on midagi oma lastele ette heita, siis esimene pilk peaks käima sügaval peeglis. Õigustada oskab igaüks, tulemusi aga ... kas on meil kõigil?

Ega mu ema ei jaksaks selline olla ilmselt ilma isata, niiet pool au kuulub ka temale :) Ma loodan, et Riinel on kunagi põhjust oma tänast lubadust täita. Et tema läheb ka oma emaga kahekesi Londonisse (või Pariisi), sest nii on lahe.