Espana: Catalunya
Barcelona tervitas 30 kraadisest kuumusest roosaka õhu, liikluskeerise ja palmipuudega. Oli TUNDA, et on saabunud puhkuseaeg. Näole tekkis juba lennukis totter naeratus, mis süvenes iga minutiga.
Et mitte alustada linnatolmust sai autonina (Hertzi lennujaama kassas oli järjekord tund aega, mille jooksul kuulsid kaas-sabatajad eesti alkoholilembestest meestest ja vihmasest ilmast ja naistest kes välismaale mehele küpsetama lähevad) keeratud linnast välja lõunasse ning esimene sõit oli sinkavonka mööda mäekülge suvituslinna nimega Sitges. Vaated olid fotosilma väärt, kuid peatumisvariante polnud eriti ja ega seal kohtumise tuhinas polnudki nagu mahti. Linnakese kitsad tänavad lopsakasse rohelusse uppunud eramajade vahel olid autosid täis pargitud, samuti oli rahvast ääreni täis mitme kilomeetri pikkune rannariba. Vesi oli arvatavasti 25 kraadine, mis meie 12 kraadise merevee kõrval kutsus selle aasta esimesele suplusele. Ainult see, et vahemeri nii soolane on oli meelest läinud. Õhtuks tagasi olümpialinna, õnneks The Strokes aitas ainsast linnakesest väljuvale tänavale tekkinud ummikut taluda. Barcelonas ootas vägagi snoob restoran El Noti. Väga stiilne, natuke isegi liiga snobbish, ja toit super. Teenindajaid oli millegipärast nii umbes viis, kes kõik kordamööda igas lauas abiks olla üritasid. Nojah, kuidagi tuli ju toidu hind välja teenida. Pidevalt arvasid nad et on vaja menüüd tõlkida, kuna see oli vaid katalaani keeles. Kusjuures külastajad olid kõik mittekohalikud. Minu newyorkeri look muidugi äratas teenindajates kahtlust kuigi pranstlasest saatja suutis asjad joonel hoida. Pärast, nii kella kahe ajal kui õige laupäevaõhtu kohalike jaoks alles algas, väike tiir baari, kus mustanahaline dj mängis chilli muusikat, aga ega seal ruumi küll ei olnud ja välja lubati alles siis, kui oli ettenäidata kaart vähemalt ühe joogi tarbimise kohta :). Selle joogi kättesaamine aga oli suhteliselt keeruline, sest baaritibid millegipärast ignoreerisid blonde.
Pühapäeval alustuseks vaikne-vaikne klooster Pedralbes - imeilus. Kesk hoovi bassein kaladega... nunnade toakesed imepisikesed aga kuidagi ekstravagantselt kaunistatud. Kloostri kirikus tegime lihtsalt jalutuskäigu, kuigi missa oli just algamas. (Arvasime, et kas meie patud pole üldse andestatavad või siis polegi need patud või siis piisab minu andeksandmisest) Vaadata oli seal ka valik igivanu maale ühest erakogust, mõned sügavalt muljetavaldavad. Edasi Parc Güell - linnale täiesti omapärase imidzi loonud Antoni Gaudi üks suurematest ja kindlasti nauditavamatest saavutustest - linnapark mäe jalamil. Igal sammul dünaamilised jooned loomas modernset muljet loodusest.
Peale mäkketõusu pargis vajas päikesest ja kuumast juba punaseks muutunud keha kosutust, seepärast autonina Olümpiasadama poole. Sealt jalutasime Vanasse sadamasse (see oli umbes kaks kilomeetrit ma arvan, ja mitte sugugi kerge teekond), kus ootas laevale ehitatud restoran külma cava ja lõunasöögiga - jällegi väga maitsev, ainult keedetud kartuleid miski erilise kastmega ainult maitsesin. Peale väheke reipamat tagasijalutuskäiku otsustasin, et põhjamaalase jaoks on see kuumus siiski väsitav, ja kuna auto oli pargitud kino lähedusse, siis sai vaadatud hispaania moodi kino, st ringvaateks tuli 15 min Picasso multikas, aga film oli "Lady killers" Tom Hanksiga - absurdne komöödia - väga soovitatav. Õhtusöögiks restoran Port Olimpic´us, vabas õhus merelainete kohina saatel ja punaste istmemattidega palmide all. Vaene ettekandja oli pidevalt minuga hädas, sest vist ainult mina oskan nii aeglaselt süüa - ta tahtis vähemalt kolm korda mu klaase koristada, kuna aperatiivi jätkus mul magusroani välja... Külm tomatisupp starteriks ja kala pearoaks - delicious!
Esmaspäev - viimane päev algas Sagrada Familia´ga, mis on Gaudi (sündinud 1852) elutööks saanud projekt, valmimise tähtajaks prognoosis see eriline mees 400 aastat. Hetkel sai ronida üles mööda 400 astmelist treppi ühes neljast valminud tornist (kokku peab neid tulema 12). Õnneks teadsime kohale minna varakult, niiet suurem turistide tulv saabus alles peale meie lahkumist. Usin ehitustöö käis nii väljas kui sees.
Järgmiseks (peale kohvi) Hospital de la Santa Greu, mis on tänagi töötav haigla. Eriliseks muutub ta oma planeeringu tõttu, tegemist oleks justkui suure aiaga, kus on laiali jagatud palju erinevaid paviljone (algselt igale nakkushaigusele ise maja).
on the permission of author
Edasi jalutuskäik mööda vilkaid tänavaid, kus hoolimata kohalike liiklejate temperamentsusest liiklus kogu aeg sujus vanalinna poole. Teele jäi veel üks sirgjooni mittetunnistav maja - Casa Mila La Pedrera.
Casa Batllķ´s käisin ka sees - tegu oli justkui kapten Nemo majaga - ei ühtki sirgjoont, igal pool vihjed mere-elule, samas tähelepanuväärsed lahendused, nii ventilatsiooni kui valgustuse osas (ka kõike alumisel korrusel oli igas ruumis loomulik valgus). Vahelduseks arhtektuurile hüppasime läbi ka minu hingele lähedasest näitusest - hispaaniast pärit tunnustatud fotograafi Manuel Outumuro mõnusalt lohakalt eksponeeritud pisifotode ekspositsioonilt.
Lõunaks veel kohalikku kööki - sedakorda baski stiilis Tapas restoran Txapela Passeig de Gracial. Tapas´s idee on oma lihtsuses suurepärane - saiaviilul on küpsetatud erinevad suupisted mereandidest köögiviljade, liha ja juustuni.
Vanalinnas, mille nimi on Casc Antic jäid kitsastele tänavatele nii tippdisainerite kui ka tõusvate moetähtede poed, väga äkilise mulje jätts Custo naistekollektsioon :)
Õhtul rongiga veelkord Sitges, sest ega ju saa ujumisvõimalust kuumalaines, mis andis õhtul kell 11 temperatuuriks 34 kraadi, kasutamata jätta! Tänavad endiselt rahvast tungil, rannas oli aga vaikne ja päikese loojumise roosakad toonid meenutasid äkitselt veebruarikuist pärnu ranna päikesetõusu. Romantiline restoran rannas ja südaööl viimase rongiga koju tagasi.
Thank you Barcelona!
Et mitte alustada linnatolmust sai autonina (Hertzi lennujaama kassas oli järjekord tund aega, mille jooksul kuulsid kaas-sabatajad eesti alkoholilembestest meestest ja vihmasest ilmast ja naistest kes välismaale mehele küpsetama lähevad) keeratud linnast välja lõunasse ning esimene sõit oli sinkavonka mööda mäekülge suvituslinna nimega Sitges. Vaated olid fotosilma väärt, kuid peatumisvariante polnud eriti ja ega seal kohtumise tuhinas polnudki nagu mahti. Linnakese kitsad tänavad lopsakasse rohelusse uppunud eramajade vahel olid autosid täis pargitud, samuti oli rahvast ääreni täis mitme kilomeetri pikkune rannariba. Vesi oli arvatavasti 25 kraadine, mis meie 12 kraadise merevee kõrval kutsus selle aasta esimesele suplusele. Ainult see, et vahemeri nii soolane on oli meelest läinud. Õhtuks tagasi olümpialinna, õnneks The Strokes aitas ainsast linnakesest väljuvale tänavale tekkinud ummikut taluda. Barcelonas ootas vägagi snoob restoran El Noti. Väga stiilne, natuke isegi liiga snobbish, ja toit super. Teenindajaid oli millegipärast nii umbes viis, kes kõik kordamööda igas lauas abiks olla üritasid. Nojah, kuidagi tuli ju toidu hind välja teenida. Pidevalt arvasid nad et on vaja menüüd tõlkida, kuna see oli vaid katalaani keeles. Kusjuures külastajad olid kõik mittekohalikud. Minu newyorkeri look muidugi äratas teenindajates kahtlust kuigi pranstlasest saatja suutis asjad joonel hoida. Pärast, nii kella kahe ajal kui õige laupäevaõhtu kohalike jaoks alles algas, väike tiir baari, kus mustanahaline dj mängis chilli muusikat, aga ega seal ruumi küll ei olnud ja välja lubati alles siis, kui oli ettenäidata kaart vähemalt ühe joogi tarbimise kohta :). Selle joogi kättesaamine aga oli suhteliselt keeruline, sest baaritibid millegipärast ignoreerisid blonde.
Pühapäeval alustuseks vaikne-vaikne klooster Pedralbes - imeilus. Kesk hoovi bassein kaladega... nunnade toakesed imepisikesed aga kuidagi ekstravagantselt kaunistatud. Kloostri kirikus tegime lihtsalt jalutuskäigu, kuigi missa oli just algamas. (Arvasime, et kas meie patud pole üldse andestatavad või siis polegi need patud või siis piisab minu andeksandmisest) Vaadata oli seal ka valik igivanu maale ühest erakogust, mõned sügavalt muljetavaldavad. Edasi Parc Güell - linnale täiesti omapärase imidzi loonud Antoni Gaudi üks suurematest ja kindlasti nauditavamatest saavutustest - linnapark mäe jalamil. Igal sammul dünaamilised jooned loomas modernset muljet loodusest.
Peale mäkketõusu pargis vajas päikesest ja kuumast juba punaseks muutunud keha kosutust, seepärast autonina Olümpiasadama poole. Sealt jalutasime Vanasse sadamasse (see oli umbes kaks kilomeetrit ma arvan, ja mitte sugugi kerge teekond), kus ootas laevale ehitatud restoran külma cava ja lõunasöögiga - jällegi väga maitsev, ainult keedetud kartuleid miski erilise kastmega ainult maitsesin. Peale väheke reipamat tagasijalutuskäiku otsustasin, et põhjamaalase jaoks on see kuumus siiski väsitav, ja kuna auto oli pargitud kino lähedusse, siis sai vaadatud hispaania moodi kino, st ringvaateks tuli 15 min Picasso multikas, aga film oli "Lady killers" Tom Hanksiga - absurdne komöödia - väga soovitatav. Õhtusöögiks restoran Port Olimpic´us, vabas õhus merelainete kohina saatel ja punaste istmemattidega palmide all. Vaene ettekandja oli pidevalt minuga hädas, sest vist ainult mina oskan nii aeglaselt süüa - ta tahtis vähemalt kolm korda mu klaase koristada, kuna aperatiivi jätkus mul magusroani välja... Külm tomatisupp starteriks ja kala pearoaks - delicious!
Esmaspäev - viimane päev algas Sagrada Familia´ga, mis on Gaudi (sündinud 1852) elutööks saanud projekt, valmimise tähtajaks prognoosis see eriline mees 400 aastat. Hetkel sai ronida üles mööda 400 astmelist treppi ühes neljast valminud tornist (kokku peab neid tulema 12). Õnneks teadsime kohale minna varakult, niiet suurem turistide tulv saabus alles peale meie lahkumist. Usin ehitustöö käis nii väljas kui sees.
Järgmiseks (peale kohvi) Hospital de la Santa Greu, mis on tänagi töötav haigla. Eriliseks muutub ta oma planeeringu tõttu, tegemist oleks justkui suure aiaga, kus on laiali jagatud palju erinevaid paviljone (algselt igale nakkushaigusele ise maja).
on the permission of author
Edasi jalutuskäik mööda vilkaid tänavaid, kus hoolimata kohalike liiklejate temperamentsusest liiklus kogu aeg sujus vanalinna poole. Teele jäi veel üks sirgjooni mittetunnistav maja - Casa Mila La Pedrera.
Casa Batllķ´s käisin ka sees - tegu oli justkui kapten Nemo majaga - ei ühtki sirgjoont, igal pool vihjed mere-elule, samas tähelepanuväärsed lahendused, nii ventilatsiooni kui valgustuse osas (ka kõike alumisel korrusel oli igas ruumis loomulik valgus). Vahelduseks arhtektuurile hüppasime läbi ka minu hingele lähedasest näitusest - hispaaniast pärit tunnustatud fotograafi Manuel Outumuro mõnusalt lohakalt eksponeeritud pisifotode ekspositsioonilt.
Lõunaks veel kohalikku kööki - sedakorda baski stiilis Tapas restoran Txapela Passeig de Gracial. Tapas´s idee on oma lihtsuses suurepärane - saiaviilul on küpsetatud erinevad suupisted mereandidest köögiviljade, liha ja juustuni.
Vanalinnas, mille nimi on Casc Antic jäid kitsastele tänavatele nii tippdisainerite kui ka tõusvate moetähtede poed, väga äkilise mulje jätts Custo naistekollektsioon :)
Õhtul rongiga veelkord Sitges, sest ega ju saa ujumisvõimalust kuumalaines, mis andis õhtul kell 11 temperatuuriks 34 kraadi, kasutamata jätta! Tänavad endiselt rahvast tungil, rannas oli aga vaikne ja päikese loojumise roosakad toonid meenutasid äkitselt veebruarikuist pärnu ranna päikesetõusu. Romantiline restoran rannas ja südaööl viimase rongiga koju tagasi.
Thank you Barcelona!
Kommentaarid
Postita kommentaar