Kas kahe inimese läheduse sünd ongi võimalik ainult sellise ühteviisi tajumise pinnal, ponnistuseta ühtesulamise kaudu; kas äratundmine algab hingesuguluse juhuslikul läbikumamise hetkel? // Vallatu vandeseltslaslik tunne; ühise saladuse teadmine, ühise mineviku ja veelgi intiimsema tuleviku kogutaju, mis koondunud praegusesse hetkesse, teeb olemise kergeks. Kõik ülearune - olnu, olev, tulev - lahustub kiiretoimelises maailmaeetris ja lendab ühtäkki nelja tuulde. Jäävad ainult nemad. Mitte keegi, mitte ükski hingeline maailmas ei aimagi seda, mida teavad kaks; teavad, on ja elavad kaks. (H. Kiik, lk 69)