Niisiis.

Peale kahesaja kilomeetri läbimist trajektooril Rapla-Tallinn-Rapla-Märjamaa-Rapla, incl phone call from Riga and to Barcelona, ei ole hommikusest rahust ja mõtisklusest midagi järgi. Järjekordne tõestus, et mida teha tahad tuleb teha KOHE. Niisiis jäi nädala sees kirjutamine tagasihoidlikuks, polnud nagu midagi öelda ja mõningate asjadega on nii, et ei tahagi rääkida, äkki sõnab ära või miskit. Kokku oli lepitud nädalavahetus kahe lapsega,  õnnetuse pärast selle teise, hoitava lapse, emaga aga oleme ikka kahekesi. Kohutav mis võib inimesega lihtsalt, lihtsalt niisama juhtuda kui lähed sanatooriumisse naudisklema, aga crossingu equipment otsustab sel hetkel kui sina seal all oled pähe sadada. Ma rohkem ei kommenteeri, loodan, et nädala alguses lubatakse haiglasse vaatama. Aga sellest tundest, et midagi polegi öelda, hommikul kastest pärlendavate peenarde vahel sain aru, et mõnikord võibki seda öelda, et midagi pole öelda. Üritan mitte kiusatusele alluda ja jätta selle esmaspäeva hommikuks mis on ette nähtud esmaspäeva hommikuks. Asja ei paranda ka minu "pidurdamatus" (tsitaat) ja "sinisilmsus" (tsitaat). Ei tea, kolm nädalat on siiski päris pikk aeg. Ennast tundes, võin eeldada, et juhtub see, et minu egol viskab ära. Lõbus on olnud ja targemaks saab jälle (ei julge lubada). Eile oli Dagö ja Singer Vingeri Rapla kontsert, päris naljakas oli sest publik oli suuremas osas võõras (st mitte kohalik), head sõbrad eesotsas minu lemmikmodelli (7-kuuse) Kerttuga aga ka kohal! Esinejad nauditavad nagu eeldatav.