Suvi,

soe ja suur. Eile juhtus siis selline lugu, et sõitsin esimest korda (loodetavasti minu klubikaaslased ei hakka case´i nõudma) Tallinna linnas jalgrattaga! Kuigi tuju oli nulliringis ja olin auto andnud õdedele (noh tuleb ju hoolitseda nende eest, eriti kui üks sedapsi on), muutus kõik esimese sõidetud viisminutiga. Ülinaljakas oli, kui ma vägagi stiliseerituna (roheline ratas pluss rohelise pildiga valge custo särk ja valged tööpüksid jalas) mööda Liivalaia tänavat kimasin ülesmäge lasteaia poole - tõdemus et sport annab jõudu ja lõdvestab peab siiski paika. Üksi on kerge ja hoog päris mõnus aga kui pärast nii pealt paarikümnekilone plika taga lastetoolis jalgu kõlgutas oli tegemist juba tõsise treeninguga. Täna hommikune viga oli see, et läksin teda tööriietega viima, pärast ratast parkima tulles oli ikka kodus kiire dush kaa vajalik. Ahjaa, ja Stocki juurest ei pandudki ratast pihta! Tomatisupp ja seenevõileib jäid aga minu isiklikuks vaimustuseks vaid.