Sai lennatud

Vist peaks alustama reedeõhtustest sääskedest Viimsi vabaõhumuuseumis. Neid oli väga palju. Päikeseloojang oli ilus, aga september on ikka juba käes, sest maa muutus niiskeks ja varbad hakkasid kingades külmetama. Vot kas külmetasin siis või enne Viimsisse sõitu Radissoni katusel kohvi juues (very strange strangers), igatahes olin ööseks endale kriipiva kurgu ja pühapäevahommikuks korraliku köha hankinud. A sinna veel jõuame. Laupäeval EETN tõusul - üle hommikuse Tallinna Rapla poole lennata oli üliäge. Tiimihüpe Liisu ja Sepandiga sai olema paras rokenroll - Liisu naeris visiiri taga laginal, ma pingutasin kõigest väest ja Sepandi lendas kah igal pool. No vast kaks punkti saime kokku - minu roll seisnes ühes 90 kraadises vasakpöördes ja ei näinud mis nad seal külgedel sehkendasid ... Päev Kuusikul venis ja venis, aga tänu sellele Tallinna tõusule saime kokku teha tiimiga kolm hüpet, ning jumal tänatud, iga hüppega asi paranes. Tuult praktiliselt polnudki ja värskelt downsizetud Clipperiga maandumised olid kõik kergelt käpuli, kuigi täpsuse osas on asi kõvasti paranenud. Pühapäeval Pärnus oli ilm kohaliku temperatuurikõikumise tõttu ilmakaardi omast oluliselt pilvisem ja peale maeiteamitmetunnist passimist otsustasime teamiga mitte kauboitada. Nälg ka juba näpistas ja Steffani pitsa maitses hea. Hing ei andnud aga ikka rahu ja sõitsime lennuväljale IGAKS JUHUKS tagasi, vaatama et mis värk on. Parasjagu paistis üks sinine auk lähenvat, panime Sepandiga end käppelt tõusule, et veidi kooslendamist harjutada ja mina redelit ette näidata. Vabalangemine oli suurepärane, kõik kraadid ja ühes tükis kujundi keeramine tulid välja nigu kell. Oma gripid unustasin küll Veiksile anda, aga ma olengi rohkem selline võtja tüüp :P Träkkisime juba 1500 piuksu juures laiali (saan praegu Tiidu kiivrit koos piuksuga kasutada - FSi jaoks ikka jube hea). Minu suund oli pilve sisse ja kui siis 1000 peal rõngast võtsin oli kõik värk kuidagi libe ja midagi pihku ei jäänud. Kobistasin ja otsisin ja peas otsustasin juba ära, et 900 piuksu peal hakkan mõtlema varu protseduuridele. Õnneks sain rõngale näpud taha piuksuga samal ajal - aga see avanemine tundus küll VÄGA pikk. Kui altikat vaatasin (peale lendamise kontrolli) oli selle näiduks 500. Täitsa huvitav kuidas alalhoiu vajaduse korral aju ise asjadega tegeleb. Peale meid hüpanud Kivi aga paningi keikka kuna rõngast kätte ei saanud ...
Edit: hirmust jäi kirjutamata. Lauba kolmandal hüppel tekkis lennukis hirm. Mitte selline tavaline ärevus-adrenaliinirush vaid hirm, et äkki läheb midagi valesti ja äkki ma ei reageeri adekvaatselt. Et äkki ma olen väsinud ja ei jõua pidureid tirida. Ja pühapäeval sama värk. Lennukis. Anti kirjutas kah just, ja diagnoos ollagi 50-60ndate paiku tekkiv realityexplosion - arusaam et tegelt on hüppamine ohtlik värk.
Saaks nüüd sellest köhast lahti, kõik muu on igatahes timmis!


Foto: Marko. Ilma ootamas. Autos istub must koer ja ringi luusib esialgu veel valge koer.