Armukade ei tasu olla. Eriti kui koer on otsustanud. Käisime eile Vabaduse väljakul tõsitalve ja olümpiamedalistide saabumist vaatamas. Võtsin koera kaasa, kuna ilma ja liikluse tõttu läksime niikuinii jala. Ta on terve närvikavaga meesterahvas meil ja rahvahulgas probleeme pole. Kõik oli äge, aint ma ei saanud heasti trügida ja nii tuli ainus arusaadav pilt minu poolt presidendipaarist, aga kuna ütleme nii tegemist pole minu lemmikpresidendiga siis ei hakka ma seda pilti siia panema. Ühed päkapikud, ehk siis ühed punastes tunkedes alles käima õppinud kaksikud olid Yipist väga pöördes, paitasid ja kallistasid teda nii kaua, et koer lõpuks taganema hakkas :) Ja siis algas ilutulestik. Yip värskelt jahilkäinuna uuris algul ilutulestikku aga kuna ühtegi parti ega muud lindu sealt alla ei kukkunud siis hakkas ta seda Tiidule kaebama ehk haukuma ja hüppama. Mina kui perenaine torkasin rumala peaga oma rumala pea vahele et koera rahustada aga sain hoopis koera ninaga paugu vastu lõuga niiet huules on sendine haav ja ülejäänud ilutulestiku tegelesin vere neelamisega. Ühesõnaga, ma pole enam karja juht.