Ilmselt on mul üks variant kahest: kas üksiolemisest kopp nii ees, või viimase kolme nädala õppimistegevusest hoog liiga sees et seda kinni pidada. Igatahes võtsin õhtul vabatahtlikult kätte diplomitöö teemaks vajaliku raamatu ja lugesin terve osa läbi. Siis lugesin veel ühe Poola autori raamatut "Matk naeratuse eest", mis oli mu puberteedi lemmik ja osutus, et ajab siiani veel naerma. Siis helistas Riine ja teatas, et nende hotelli taga Etna vulkaan purskab laavat ja keegi midagi ei tee ja oli suht endast väljas. Katsusin teda siis rahustada, et suured inimesed ei jäta teda ripakile ja mõne aja pärast oligi ta juba lastediskol. Eks homme näeb pilte ja värki kaa.
Update: uuemad arvamused ütlevad, et see oli metsatulekahju Etna külje peal.

Zenit E, kropitud keskformaadiks, aasta umbes 2001, hoidjatädi koer ehk kuidas mina ennast praegu tunnen