Äärelinna tuled

Laupäeval sai nimetatud film Sõpruses vaadatud. Ütlen kohe ära et natuke kippus venima, olgugi et tempo oligi selline ... pika juhtmega. Väga stiilselt tehtud. "justkui ootad ja ootad midagi, saades nii umbes kuuekümne minuti möödudes aru, et tegemist polegi ikka veel sissejuhatusega." ütleb Kristiina Davidjants Sirbis, sellega ma päris nõus ei ole, sest mu meelest Kaurismäki filmides polegi sissejuhatust. On üks pikk voolav hetkede jada. Naisnäitlejad on Kaurismäki filmides alati väga väljakujunenud isiksused, isegi Mirja oma otsustusvõimetuse/sõltuvussuhtega ja Aila oma ootamisega. Mulle meeldib Soome filmides see, et ei pea minema pervesseks ja äärmuslikult ebainimlikuks selleks et mõõta inimlikku mõõdet - nii Kaurismäki kui Louhimies oskavad polaarjoonelähedasest kaamosest ilma suuremate eksessideta võluda välja mõistmise. Igatahes soovitan. Dialoog on punk.

Huvitav, kui peategelastele sarnased inimesed neid filme vaatavad, kas nad tunnevad end ära? Võrdluseks Triinu viidatud noore eestlase Rasmus Merivoo kuulus "Tulnukas" - kas need rullnoksid tunnevad ennast ära? Ei, mitte et need filmid kuidagi sarnased oleks, aga just need inimesed seal ...