Pärast sündi

Teisipäeval näitas ETV Iisraeli dokfilmi "Pärast sündi". Kurb oli - imetamiskonsultant pidi emale peale käima, et ta lapse juurde läheks ja prooviks rinda anda... titt võeti ju peale sündi ema juurest ära ja viidi kraanialla puhtaks kraapimisele ja siis teiste õnnetukestega saali rivvi plastmasskasti... Tited olid konveieril ja emad nö taastusid omaette. Kust peaks aga tekkima side nende kahe olevuse vahel? Ega 9 aastat tagasi need asjad meilgi VÄGA teisiti ei olnud. Sisuliselt ma mõtlen, tahtmata seejuures liiga teha meie muu maailmaga võrreldes suhteliselt edumeelsele postpartum suhtumisele. Laps pandi peale sündi vähemasti ema kõhule, ja palatisse oleks saanud ka kohe koos minna.

Kahju on sellest, et tänapäeva inimene kaotab järjest enam iseennast - ei osata end kuulata, usaldada ega lugeda. Naine sünnitama minnes teab kogu protsessist minimaalselt, sest ta ju usaldab arste ja sellega annab ka kogu vastutuse arstidele. Ei, ma ei ürita asja ühekülgselt vaadata, on väga palju juhtumeid kus tänapäevane arstiabi suudab palju, vajadusel ka päästa. Aga normaalsetel juhtudel oleme muutunud mugavateks ja unustame ära, et lapsed on sündinud aegade algusest ja naised sellega hakkama saanud (just, lapsed sünnivad ise, neid ei pea sünnitama vaid aitama) aga vot meie enam ei oska.

"Milline vastuvõtt! Üheksa kuud ei tunne laps midagi muud peale oma emakoja: soe, mugav, kindel, alati käepärast. Beebi vajab seda kontakti samamoodi pärast sündi, et tunda: maailm väljaspool ema on sama turvaline ja hea nagu seespool." nagu kirjeldab L.K.Tuulse Meie aga suuname tervituseks näkku ereda valguse ja ei kuula mis loodusel öelda on.

Keegi blogosfääris kirjutas naistepäeva puhul, et tema ei taha olla tõeline naine, sest see peab kokkama, kasima, hea välja nägema ja kõikvõimalikult tasemel olema. Mina arvan, et definitsioon on vale. Tõeline naine teab mida ta teeb, ta on tark, et suudab seda nautida - ta tahab naine olla. Sellised naised on kaugele näha.

Arutelu sünnitamisest Epppppu blogis
Samal teemal Iisraelist