Maailm 3600m kõrguselt

Eelmisel nädalal, peale mitut Parasummeril veedetud päeva tuli arusaamine, et on vaja üles minna. Asja raskendas muidugi oluliselt see, et mina saan lennukisse ronida ainult siis, kui Tiit parasjagu piloot ei ole. Varem ma ei lubanud seda mõtet endale pähegi tulla, sest mida sa ikka vesistad kui ei saa, eks. Aga nüüd oli asi otsustatud.

Hommik otsa otsisin kolimise käigus kaduma läinud hüpperaamatut, mis oli kuuris, siis pakkisin kraami kokku ja kordasin peas kõik läbi. Keskendumine on minu arust pool võitu.

Käed võttis maapeal ikka värisema ja korralik hirm oli naha vahel. Viimase hüppe olin teinud poolteist aastat tagasi Empurias Hispaanias Christmas Boogiel. Aga niipea kui lennukisse maha istusin oli taas hea kodune tunne (täpselt sama kodune oli tunne minu teise hooaja esimesel hüppel). Plaan oli kõik uuesti meelde tuletada. Sitfly exit töötas kenasti ja eneselegi üllatuseks istusin. See üllatus muidugi ajas asjad paigast ja igaks juhuks keerasin kõhuli ... Uuesti istuma ja päike, pilved, sinine taevas ja maa seal kaugel all... Vägev! Kuidas miski käib on ikka kusagil keha mälus olemas. Ilu ja vabaks laskmist tuleb nüüd veel taga ajada, eks see lend üle hulga aja oli ikka korralikult roostes ja paras kangutamine. Aga seda tean ma isegi :) See hüpe, minu 184s jääb ilmselt tükiks ajaks meelde.

Foto: Panga